Võim on enesekehtestamise atribuut, kellegi või millegi üle valitsemise eeldus. Võim on alati suhe kellessegi või millessegi. Igasuguse struktuuri toimimiseks on see ühteaegu vajalik, aga ka ohtlik, ahvatlev, peibutav, kohutav ja hirmutav, allasuruv, kontrolliv.

Võim (ja sellega kaasnevad võimusuhted) ei peitu ainult suurte struktuuride olgu siis riikide või korporatsioonide juhtimises, seda võib näha ka kõige väiksemate (intiimsemate) koosluste (perekond, paarissuhted) ja inimese enda sees. Samavõrd võib rääkida nähtuste ja objektide võimust, inimese võimust looduse ja looduse võimust inimese üle. Võim ei tähenda ainult negatiivset ja võõrandunut, tark võim on alati seotud vaimuga ja selles ei puudu vägi.

Kadrioru park võib vaadata igal tasandil võimusümbolina: park kui inimese loodud tehislik kooslus, Peeter I ehitatud Kadrioru loss kui võõra väe kinnistamise märk, presidendi loss kui poliitilise võimu kehastus, Eesti kunstimuuseumi peahoone Kumu kui kunstivõimu märk. Ükski neist tasandeist ei kehasta endas pelgalt hierarhilist, võõrandunud tähendust: park ühendab inimesi ja seal on maa-alasid, kus looduslik keskkond saab vabalt areneda ja toimida, presidendi institutsioonil on diplomaatiline, lepitav funktsioon, nüüdisaegne kunstimuuseum on kunstnikke ja vaatajaid ühendav demokraatlik multifunktsionaalne paik.

„Võimu“ näituse juhatab sisse kuraatorite ühisprojekt, nagu see oli eelnevate näitusepaikade puhul Võrus ja Tartus, nii on ka seekord selle teostanud Marje Taska ja installeerinud Reinhold Rutks. „Väe“ näituse juhatas sisse kuraatorite visualiseeritud väekontseptsioon, hõbedane kokku rullitud tilluke käsikiri tekstiga „Sanctus praesens“, vaimukontseptsiooni kandis viiskümmend korda suurem modernistlik masin, mis edastas näituse sõnumi „Pax in sancto present“ telegraafikoodina. „Võimu“ sümboolset objekti, vikatitega võimuratast võib vaadata äärmusliku võimuiha absurdsuse võrdkujuna. See kõrgub ligi nelja meetri kõrgusena  Kadrioru pargi infopunkti lähedal kanalil.

„Võimu“ teosed võib tinglikult kolmeks jagada: kunstnike mõtisklus praeguse inimühiskonna ja sealsete võimusuhtete üle, olgu siis riigi või kunstimaailma mõttes; antropotseenist tingitud inimese ja looduse suhete ja nende tagajärgede tõlgendus ning kolmandaks nii-öelda avatud tähendusega teosed, kus on segunenud inimühiskond ja looduslik keskkond ning mida saab tõlgendada keskkonna, aga ka inimsootsiumi võimusuhete kaudu.

Jüri Ojaveri Kadrioru pargi infopunktis eksponeeritud objektid – „Jooginõu“ (2012) ja „Moskva“ (2023) – on kui irooniline, isegi tragikoomiline kommentaar maailmavalitsemise ambitsioonidele, mis Ukraina sõjaga on teoreetilisest spekulatsioonist kasvanud ka meie argielu hirmuks.

Raul Keller ärgitab installatsiooniga „I scream, you scream“ – Kumu lähistel asuva Belvedere Apollo kuju õlgadele laskunud hiiglaslikud õhupallid –  mõtlema sümboolse ja reaalse võimu keeruliste suhete üle kunstiväljal, aga ka ilutähenduse muutumise ja võimu üle. Kirke Kangro kivist kaamera, „kivistunud ja muteerunud jälgimiskaamera“, nagu kunstnik on seda ise nimetanud („Turvaline igavik“, 2023) eksponeerituna kõrvuti päris kaameraga paneb küsimärgi alla jälgimisühiskonna vettpidavuse, tühistab ühiskonna kontrollimise võimu ja osutab esteetika igavikulisusele. Kuigi ka Kangro puhul jääb õhku küsimus, millisest esteetikast jutt käib.

Edith Karlsoni „Pissiv naine“ on kommentaar siiani toimivale patriarhaalse maailma meeste eelisseisundile. Mikk Madisson ironiseerib vanusega kaasnevate piirangute ja sootsiumis kehtiva arvamuse sunni üle. Loosungi formaat ja asukoht Kadrioru lossi värava kõrval annab sellele juhtlause positsiooni.

Madlen Hirtentreu installatsioon („Karma. Järgmine generatsioon“) on austusavaldus looduse söögiahela kõige madalam asuvatele elusolenditele – vihmaussidele. Flo Kasearu ja Elīna Vītola puuke Kadrioru lossi fuajees peeglil ja Milose Venuse Karl Vossi tehtud koopial („Haigem“) võib vaadata parasiitluse aspektist, inimühiskonna metafoorina, aga ka inimese mõttes kahjurite esiletõstmise, neile koha andmisena ökosüsteemis.

Fideelia-Signe Roots mõtiskleb keeldude-käskude, aga ka üleliigse hoolitsemise kui võimu kahjuliku poole üle. Tema „linnusöögiplats“ („Hoolitsuse võim“) ei kutsu pargikülastajaid reegleid eirama, vaid arvestama teiste elusolendite tegelike vajadustega.

Urmas Lüüsi hübriidobjekt („Piiripost“) tähistab nii all-linna (kesklinna) ja ülal-linna (Lasnamäe) piiri ning kesklinna ajaloolist võimu veel asustamata Lasnamäe üle kui ka looduse võimu inimese kehtestatud piiride üle.

Britta Benno ei nostalgitse Kadrioru kunstimuuseumi lähistel eksponeeritud installatsiooniga „Kurb printsess“, elitaarkultuuri märgi – groti (taas)loomisega kadunud aegade järele, „Kurba printsessi“ võiks pigem vaadata kriitilise suhtumisena inimese tahtesse muuta loodust talle sobivalt.

Valgus on rootsi kunstniku Jonas Johanssoni  põhiline teema, interaktiivne installatsioon „Kergelt keerdus“ (Kadrioru pargi infopunkti lähistel mahajäetud purskkaevu vundamendis) ei ole ainult pelgalt ülemlaul valguse võimule, vaid kutse koostööle – tantsule, nagu ta on seda ise nimetaud – valgusega, et jätta hüvasti suve ja valgusega.

Väljapaneku lõpetab Tanja Muravskaja Kadrioru kunstimuuseumi riigivanem Konstantin Pätsi raamatukogus eksponeeritud videoteos, kus Eesti siiani ainus naissoost president Kersti Kaljulaid arutleb küsimuse üle, kuidas täita võimu targa vaimu ja tõelise väega. Triloogia „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ lõpetab kuraatorite ja kunstnike ühissõit Kütioru tammetsõõru, et sinna lähistele istutada Kadrioru pargis kasvanud tammeistik.  Võimu sümboolne naasmine väe juurde.

Reet Varblane

„Võimu“ koostööpartnerid on Kadrioru Park ja Kadrioru Kunstimuuseum, projekti on toetanud Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linna Kultuuri- ja  Spordiamet, Tallinn Euroopa Roheline Pealinn ja Kadrioru Park.