VÄGI

Näituse triloogia esimese peatuse „Vägi“ juhatab sisse kuraatorite visualiseeritud väekontseptsioon: mõtteliselt laetud hõbedane objekt tekstiga „Sanctus praesens“ ning Kütioru Tammetsõõris filmitud teatepulga pühitsemise rituaal (video „Algus“), mida saadab Anna Hintsi võimas võrukeelne regilaul.

Nii kaua, kui saab rääkida tsivilisatsioonist ja kultuurist, teaduse ja tehnika võidukäigust, on inimene pidanud ennast Maa ülemaks asukaks, looduse valitsejaks ja krooniks. Oleme jõudnud antropotseeni, inimese ajajärku, ning oleme sunnitud tunnistama oma läbikukkumist. Igaviku vaatenurgast on inimene ennast täis, ennast ja oma planeeti hävitav mutrike. Peeter Laurits ei osuta oma meditatiivses, ühele võimsale kujundile – Gordionile sõlmele üles ehitatud animatsioonis mitte ainult hävitamisihale võimu nimel, vaid selles on ka soovi mõista kõiksuse ülesust ja inimesele kättesaamatut müstikat. 

Aastaaegade, valguse ja pimeduse vaheldumine on olnud mütoloogilise mõtlemise, müütide ja rahvapärimuste üks meelisteemasid. Kuid sellel on oma koht ka praeguses tehnitsistlikus maailmas. Kui Ivo Lille oranži klaasobjekti läbistab valguskiir, siis see mitte ainult ei hakka helendama, vaid sellest saab valguse väe sümbol, mis nii nagu iga võimas kujund, sisaldab endas ka oma vastandit – mahedate varjude mängu.

Anna Hintsi heliinstallatsioon „Unenägu“ ja rootsi kunstniku Sanne Sihmi hiiglasuured näod kõnelevad esivanemate väest. Kunstnikud on sidunud pärimuse oma isiklike kogemustega ja toonud sellega olnu väe praegusesse aega ja ka praeguste probleemide juurde. Sanne Sihmi portreedes on midagi, mis meenutab viisi, kuidas armastati inimest kujutada traditsionaalses kultuuris, kuid nende autoportreelisus toob sisse ka naise enesekuvandi tähenduse. Hintsi ja Sihmiga haakub Terje Ojaveri skulptuur „Ühe jalaga kündja“ naise sitkuse väe kehastusena.

Uku Sepsivart ning Elo Liiv mõtisklevad inimese jälje tähenduse üle praeguses maailmas: Sepsivart parajalt eneseiroonilise kiiksuga, Liiv kliimakatastroofi kontekstis.  Tema muuseumi ees eksponeeritud installatsiooni – ligi 4-meetri kõrgust akrüülist keskmist sõrme võib vaadata provokatiivse manitsusena või ka looduse vastuhakuna, kuid seest tühi munakoorena avanev vorm osutab pigem inimkonna väest tühjaks jooksmisele.

Ka Len Murusalu video „Kuldajastut otsimas“ tegelane on tema ise, kes ühteviisi anonüümsena tagantvaates kujutatuna, silmapiiri silmitsejana ilmub vaataja ette mitmetes maailmapaikades. Rahutu vandersellina näib ta otsivat ennast ja oma väge, kuid ka hindavat just seda hetke, kus kaamera on teda tabanud. Ta on alati just siin ja praegu, sanctus praesens’is. Villu Plingi ja Silja Saarepuu videoteoste paarik „Daami portree“ ja „Härra portree“ on suurepärane näide peaaegu nähtamatute, näiliselt tühiste tegurite väest. Väljapaneku lõppakord on Raul Meeli digitrükid, konkreetse luulena visualiseeritud armuloitsud, armastuse väe manifestatsioon.

Reet Varblane

Täname Eesti Kultuurkapitali, Kumu, külalistemaja Taevas, Irene Lille, Ilmar Taskat, Tanel Asmerit, Indrek Kitse, Lauri Kütti, Agu Paabuskit, Tiina Mõttust, Andri Ksenofontovit, Miriam McIlfatrick-Ksenofontovit ja Toomas Übnerit.