Vaimu (ja vaimsuse) juurde on inimene jõudnud uudishimu ja empaatiavõime tõttu mõista, mõtestada ja tunnetada ennast ja ümbritsevat maailma. Nii saab rääkida paikkonda või ajajärku iseloomustavast vaimulaadist. Inimese uudis- ja teadmishimu ei ole piirdunud aga vaid käega katsutava ja silmaga nähtavaga ning seetõttu võib vaimsusega minna veelgi kaugemale ja vaadelda seda kõrgemana inimesest, nimetagem seda siis igavikuks, jumalikuks armastuseks või kosmiliseks inspiratsiooniks.

Teekond Võrumaalt, Kütiorust Tallinna, Kadriorgu viib läbi Tartu. Ülikoolilinnas ei pääse mööda akadeemilisest vaimust, iseäranis kui mõelda näitusepaiga – Toomkiriku varemetes asuva ülikooli muuseumi peale. Tartu on alati olnud ka oma vaimulaadiga kultuuripaik. Tartu vaim, kas siis fenomeni, koha või isikuna on midagi, mida on püütud sõnastada, kuid on jäänud sõnastamatuks.  

Kui „Väe“ näituse juhatas sisse kuraatorite visualiseeritud väekontseptsioon, hõbedane kokku rullitud tilluke käsikiri tekstiga „Sanctus praesens“, siis vaimukontseptsiooni kannab viiskümmend korda suurem modernistlik masin, mis edastab näituse sõnumi „Pax in sancto present“ telegraafikoodina ehk morsetähestikus. Morsemasin või supernaturaalne multipleksor on rahugeneraator, sest ainult rahus saab vaim vabalt teostuda ja areneda. Poliitiliselt keerulistel aegadel tuleb hoida oma vaimset keset.

„Vaimu“ näituse võib tinglikult kaheks jagada: teosed, mille keskmes on Tartu vaim, ja teosed, kus mõtiskletakse eksistentsiaalsete ja igavikuliste teemade, vaimu üle ning tõlgendatakse neid praegusest ajast, pühast olevikust lähtuvalt.

Tartu vaimu rahvusvahelisele areenile kandja Ülo Soosteri munakujutis avab Tartu vaimsuse potentsiaali kõige avaramas mõttes. Eva Labotkini, Tanel Randeri ja Roomet Jakapi installatsiooni võib vaadata poeetilis-iroonilise tulevikustsenaariumina, kui Tartu (Emajõgi) ühineb üleilmse vaimuga (maailmamerega.) Sama liini jätkavad Varvara ja Mari ning Matthias Sildniku tehisintellekti abil loodud videoteosed. Varvara ja Mar sünteetilised maastikud panevad tuttava paiga identiteedi, kohavaimu küsimärgi alla. Matthias Sildnik on uurinud inimese aju ja vaimu manipuleerimist sõnade abil ning kõrvutanud selle mõju laborihiire geeniteraapilise töötlemisega.

Mare Vindi metafüüsilistes pargimaastikes on igavikulisust ja kosmilist mõõdet. Kiwa peegellabürint, peegel peeglis tähistab nii kättesaamatut kirgastanud vaimu, aga ka selle näilisust. Mare Mikofi ja Aime Kuulbuschi  naisefiguurid on ülemlaul naisele: Kuulbuschi „Tahaks lendu tõusta“ vaba vaimu modernistliku allegooriana, Mikofi „Karjatüdruk“ piibli tugevate naiste nüüdisaegse tõlgendusena (eksponeeritud Jaani kirikus). Andres Tali on vaadelnud vaimu kui inimese sisemist „jumalikumat“ poolt, mis kas õilistab või ka hävitab. Toomas Kuusing on rekonstrueerinud vaimukalt kultuurilisi tähendusi (eksponeeritud Jaani kirikus). Uno Svenssoni konglomeraadid ehk inimkänkrad tähistavad kollektiivset anonüümset vaimu, kuid neist tulvav ebamugavustunne kutsub pigem üles selle tühistamisele (Jaani kirikus).

Linda Nurgale, Paul Rodgersile ja Marja-Liisa Platsile ei ole vaimsus mitte ainult inimese privileeg, vaid see kuulub ka teiste elusolendite maailma (siidiussid, koprad või nahkhiired).

Riho Kall on lähenenud vaimule sublimatsiooni abil: kunstniku puuduv isakuju on asendatud isa vaimuga (Jaani kirikus).

Reet Varblane

Täname Eesti Kultuurkapitali, Eesti Kultuurikoondist Stockholmis, Postimehe Fondi, Lembit Allikmetsa, Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Andri Ksenofontovit, hostel Loomingut, Liisi Tamme, Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakonda, Tartu Lastekunstikooli.